Poliitikule pai

Tööandjate hoolikus sõnade valimisel on inimlikult arusaadav. 2010. aasta manifestile järgnes kohutav kisa ja kära, solvumine ja lärmamine. Tollane peaminister Andrus Ansip teatas, et tegemist on kohatu, ühiskonna sidusust lõhkuva tekstiga, mis ei vääri arutelu. Vaevalt oli külakurnaja sildi otsa ette saamine tööandjate eesmärk. Seetõttu on seekord valitud „Tasa sõuad, kaugele jõuad“-taktika, mis on praeguse peaministri Taavi Rõivase peal juba edukalt testitud. Imelik, et sotsiaaldemokraadid pole kiitvalt kaasa laulnud, sest sõnakasutus on pärit justkui sotside programmist.

Igasugusest kriitikast poliitikute aadressil on hoidutud. Mõistetav on soov ettevõtjate ja riigi vastuseisu mahendada või vähemasti tüliküsimustele mitte uut hagu alla visata, kuid ka pärikarva silitamiseks pole põhjust. Pigem paitamisena on poliitikud manifesti aga tajunud. Soojendavad ennast selle paistel natukene ja siis viskavad sahtlisse.

Debati tekitamiseks on vajalik, et osapooli kas või natukene ärritatakse. Nüüd, neli aastat hiljem nelja aasta taguseid ettepanekuid vaadates on ilmne, et midagi hirmsat seal ei olnud. Suur osa tollastest n-ö lõhestavatest ja muidu kohutavatest ettepanekutest on täiesti mõistlikud. Enam veel, suur osa neist viitab probleemidele, mille lahendamise vajadust on ühiskonnas laiemalt mõistetud. Pensioniea tõstmise vajadus on tänaseks midagi, mille vajaduses naljalt ei kahelda. Elanikkonna vananemine ja pensionisüsteemi jätkusuutmatus on faktid, mis on ka laiale avalikkusele pärale jõudnud. Samamoodi Eesti võõrtööjõule avamise vajadus. Vahepeal on tööjõupuudus mitmeski sektoris nii teravaks muutunud, et välismaalaste seadustki on muudetud eesmärgiga ajusid kergemini Eestisse tööle saada. Tollane nõudmine, et riigiametnike palgad ei tohiks ületada erasektori palku, on aktuaalne ka täna. Arusaamine, et riik ei peaks olema palgavedur, on vahepealsete aastatega jõudnud laiemale pinnale.

Tõsi, osa tollaseid ettepanekuid mõjub täna kardinaalse ja kohatuna. Üks neist on soov keelata toetusstreigid energeetikas ja transpordis, st riigi toimimise seisukohalt strateegilistes sektorites. See, et sedalaadi streigid hetkel aktuaalsed pole, ei tähenda, et neid kunagi enam tulla ei võiks. Nende keelamine oleks aga selgelt demokraatia vastu. Mis puutub tööandja õigusse ühepoolselt palku vähendada, siis õpetas kriisi kogemus, et vajaduse korral seda lihtsalt tehakse.